teisipäev, 14. november 2017

Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime ka ära käia ja näha. Seal ümbruses oli veel lahedaid hooneid, lisaks ka botaanikaaed ja kena park tiigiga kus ujusid linnud. Hiljem sõitsime bussiga Obrigado kuju juurde, nagu me seda nimetasime. Tegelikult oli selle nimi Cristo Rei. Asus see üle silla Almada linnas. Sealt avanes imeilus vaade tervele linnale ja Ponte 25 de Abril sillale mis meenutab tegelikult natuke San Francisco silda ja need kollased trammid on ka San Franciscos olemas seega ei tea kes nüüd kellelt selle varastas? Marie ja Diana käisid seal Obrigado kuju tipus ka, aga mina lihtsalt ei raatsinud seda raha maksta, sealt kuju alt oli ka üsna kena vaade. Väike pildikoguke ka on allpool. 


Almada oli nii armas väike linn armsate majadega
Kuulus Pastel de Nata mida peab kindlasti proovima 
Me nimetasime seda kuju Obrigado kujuks
Eduardo VII park 
Ilus vaade aga tegelikult  tundus see jube püha paik sest seal olid igal pool ristid,jumalad ja nunnad

esmaspäev, 13. november 2017

Kohe kohe kojuu

Enne kui ma Lissaboni tulin, olin nii tuhinat täis, et jaa omg hakkan täiega blogi kirjutama, et kõik ikka meeles oleks jnejne. Nüüd kui oma blogi vaatasin, siis üsna vähe postitusi on selle kahe kuu kohta tulnud. Ma isegi vist oleks kirjutanud, aga  60% ajast ma passisin lihtsalt oma ühika voodis ja vaatasin sarju, seega ei teinud mitte midagi. Mis ma ikka kirjutan, kui mitu osa ma täna Game of thronesist vaatasin või kui lahe osa oli Eesti selgeltnägijatel. Ühesõnaga jah, 5 päeva veel ja siis juba koju. Mul on tõesti ikka veel mega koduigatsus ja mul nii kopp ees lihtsalt siin passimisest. Raha on ka otsas, seega ei saa midagi väga teha ka, et seda olemist siin paremaks muuta. 
Invalidos do comercios sai praktika läbi reedel ja nüüd nädal aega me teeme aega lihtsalt parajaks. Seal oli praktika omaette kogemus, sai teha praktiliselt asju, mida väga suurhaiglates harjutada ei saa, a la haavade sidumised, veresuhkru ja vererõhu mõõtmised jne, ühesõnaga siuke basic stuff. Natuke tekitas pettumust, ses suhtes, et eestis oleks kindalasti parema praktika selle asemel saanud, aga ma ei kahetse, et siia tulin, sest no kogemus on siiski mega. Sain tunda tunnet, kui elada kuskil teises riigis, sain õppida keelt ja harjutada kõvasti inglise keelt, sain nii palju uusi tutvusi ja sõpru, nägin ära meeletu ööelu mida ma kuskil mujal näinud, õppisin tundma Portugallasi ja see väide, et mida lõuna poole seda sõbralikumad inimesed on siin paika ei pea, oma kogemuste põhjal. Nad karjuvad, meeletult. Nende arust on see võib olla normaalne rääkimine, aga minu kõrvadele on see kui meeletu karjumine keeles millest ma aru ei saa. Juhendajad, õed jne on väga halvasti öelnud, nad ei lase väga harjutada, nad ei usalda meid patsientide ligi ja ei ole ka ise just väga rõõmsad, et meid õpetama peavad, sest nad ei oska keelt ja siis tihtipeale oli olukordi kus ma ei saanudki midagi teha ja õega passisin vaikuses, sest ta ei osanud keelt. Esimese haigla juhendaja pani mind peaaaegu, et nutma, viimases haiglas öeldi Dianale, mitte mulle otse näkku, et nad ei näe minus õde kuna ma olen arg. Jah, ma ei küsinud palju, ma ei rääkinud nendega palju, sest kui ma midagi küsisin, siis nad kas ei leidnud õigeid sõnu vastamiseks või nad lihtsalt ei osanud rääkida. Seega ei näinud ma pointi nendega rääkida. Kas see kuidas ma suhtlen õega tähendab sama kuidas ma suhtlen patsiendiga?? Oma tulevases töös on oluline patsiendisuhtlus, mitte see kuidas ma suhtlen õega. Ma olen võõras riigis, kus räägitakse teist keelt mida mina ei oska seega see peaks olema arusaadav, et ma ei suhtlegi nii palju. Ühesõnaga sellele kõigele toredale kaasnes ka palju jama ja ma isiklikult arvan, et see jääb mu viimaseks Erasmuseks. Kui ma lähen, siis kuhugi sellisesse riiki mis sarnaneb natukenegi eestis tehtava töö ja praktikaga. Siin on koolis ja praktikal kõik nii teistmoodi, et on raske kohaneda sellega ja ei saanud võibolla selllist praktika kogemust mida oleks soovinud. Samas aga, ma nägin tohutult palju ja sain väga palju kogemusi, ning olen sellele väga tänulik. Erasmuse kogemus õpetas väga palju. Näiteks minust võib vahel jääda mulje, et kui ma ei räägi või ei küsi väga palju, et see siis ei huvita mind. Tegelikult huvitav see mind väga, lihtsalt ma ei oska seda kuidagi välja näidata. Seega õppisin ma siit, et kui ma tahan praktikajuhendajatele head muljet jätta, siis tuleb räigelt palju küsida ja rääkida, isegi kui võib olla juba tead selle kohta, aga lihtsalt lasta juhendajal see kõik uuesti üle rääkida, et ta ta saaks ka mingi õpetamiskogemuse või ma ei tea mida nad tahavad. Ma olen tavaliliselt a la googeldanud vms kui ma tahan mingist asjast rohkem teada, selle asemel et seda seal samal õelt küsida. Mu sõbrannad imestavad alati kui ütlen neile, et olen arg. See on tõsi, ma olen võõraste inimestega väga arg ja enda nö vabaks laskmine võtab aega, väga harva on juhtunud seda, kui ma tõesti näen ja tunnen, et klapin inimesega esimesest korrast ja saan kohe olla mina ise. See on üks asi mida ma pean veel harjutama ja õppima ja siit sain ma päris korraliku õppetunni. 
No nii palju kui me teinud oleme, siis me pidutsesime :D Käisime halloweeni tähistamas ja ühel õhtul niisama viimasel Lissaboni peol. Halloweeni meigid tegin kõigile mina ja ma ausalt poleks uskunud, et nii hästi hakkama saan. Ma käisin küll kunagi grimmeerimise kursustel põhikooli ajal, aga no sellest mul pole midagi meeles. Eks mul kunst on alati siuke pisike oskus olnud mida on vähe harjutatud, aga seekord üllatasin iseennastki. 





teisipäev, 31. oktoober 2017

Oktoober


Kuu on nii kiiresti möödunud, et see on uskumatu! Ainult 18 päeva veel ja juba ma olen oma armsas voodis, oma armsas korteris ja üksi. Tunnen puudust Eestist, aga õnneks pole kaua jäänud. Muidugi ei saa öelda, et siin ei ole tore olnud, väga meeldib siin, aga väike koduigatsus on ikka, patrioot nagu ma olen. 
Oktoobri algul sai veel tükk aega rannas käidud, sest siin olid soojad ilmad(27 pluss) kuni oktoobri keskpaigani, isegi eelmine reede sai veel rannas käidud. Kohalike jaoks on selline ilm oktoobris ebatavaline, aga meie jaoks justkui paradiis. 
Paar nädalat tagasi toimus meil ühika korruse peal ka ühine õhtusöök, ehk siis Hispaanlased, Poolakad, Eestlased, Soomlased ja Portugaalased said kokku ja pidasid maha ühe korraliku söögiorgia. Iga rahvus pidi tegema midagi oma köögist, niiet sai maitstud väga palju erinevaid toite. Mängisime pärast kaardimängu ja tsillisime niisama. Üldse meil on korrusel väga lahedad ja toredad inimesed, lahked ja sõbralikud. Viimane kord sai ka lõpuks nendega koos peole mindud. 
Praktika kõrvalt oleme siiski jõudnud ka natuke trippida ja seekord käisime Sintras. See on väike ajalooline linnake Lissaboni lähedal. Seal on palju losse, ilusaid vaateid kõrgustest ja linn ise on siuke pisike, vana ja armas. Külastasime ainult ühte paljudest lossidest, sest piletid on seal üsna krõbeda hinnaga ja me lihtsalt ei raatsinud osta. Tunnise jalutuskäigu asemel läksime me kõrgele mäe otsa lossi juurde Tuktukiga, see oli meie esimene kord sellega sõita ja see oli väga lahe! Sõidutaja kihutas hullumeelselt aga see oli kogemus, mis oli seda igati väärt. Tagasi läksime me jala, aga selle võrratu looduse keskel oli nii mõnus kõndida. Natuke enne linna peatus üks Safari auto, kes võttis meid auto peale ja viis linna. Andis oma visiitkaardi ja seal oli ühe tuuri hinnaks 80 eurot!! Uskumatu, mis raha nad ikka tahavad selle eest. Õnneks tegi ta meile siiski sõidu tasuta. Siin on üldse päris hullumeelne kui palju nad iga asja eest raha tahavad, praktiliselt mitte ükski vaatamisväärsus pole tasuta ja igalpool on sissepääsu hind, oleme paljust ka sellepärast loobunud, sest me lihtsalt ei jaksa iga asja eest üle 5e euro maksta. Sintras nägime ka Eestlasi esimest korda üle pika aja, kooli vaheaeg oli. 
Esmaspäeval tuli mulle Kärolin külla, nädalaks reisile. Ta ööbis siin lähedal Hostelis ja minul oli ka praktikagraafik suhteliselt olematu siis saime ringi käia ja linna vaadata. Igapäev käisime linnas, tutvustasin talle Lissaboni, kui ka Belemit,  sai isegi rannas käidud ja siis samal õhtul koos peol. Loomulikult oleks olnud veel paljupalju kohti mida näidata ja kus käia, aga jällegist, kõik võtab raha ja ega ma olen enamikes kohtades juba käinud ka. Nädal on üsna lühike aeg, et kõigega tutvuda. Siiski jäi Käks rahule reisiga ja mul oli ka väga tore ja vaheldus sellele praktikale. 

Peolee!! 
Praktiliselt iga nädalavahetus on ka peol käidud, kohalikud peod on lahedad ja alati on rahvast, mis on üli lahe. Reedel mängisime näiteks mängu "I dare you...", sai pulli, sest pidime suvalisi inimesi kas põsele suudlema, kallistama, käest kinni võtma, tantsima jnejne. Inimesed olid nagu oo wow mis just juhtus, Silje oleks peaaegu ühelt tüdrukult molli saanud kui ta ta kutti puudutas ja väga paljud läksid mänguga kaasa. Santa Marias sai mul praktika läbi ja oeh, natuke igatsen. Seal meeldis mulle väga. Nüüd olen vanadekodus nimega Invalidos do Comercio ja seal haigla poolel on praktiliselt dementsed patsiendid. Samas on neid nii kahju vaadata ja ma isiklikult ei tahaks mitte kunagi nii vanaks saada, et keegi peab mu mässusid vahetama ja olen praktiliselt elav surnu kes ei saa mitte midagi maailmast aru. Ma olen näinud seal nii palju kakat, et mul varsti tekib kaka-allergia, ausalt. Põhiliselt on seal haavade sidumised, rohtude andmine , insuliini süstid ja siuke teema. See on õudneee millised lamatised seal inimestel on, aga ma isegi ei imesta, sest see on nii vale mis nad seal lamatiste raviks ja ennetamiseks teevad. Mitte midagi on õige sõna. Esiteks nad ei keera patsiente üldse, patsient on päev läbi ühes asendis ja siis nad imestavad miks lamatised tekivad. Mina olen õppinud, et patsiente kes ei liigu peaks keerama iga kahe tunni tagant, seal on see null. Kui juba lamatis on tekkinud, siis nad lihtsalt topivad kreemi, vahetavad sideme ja panevad JÄLLE patsiendi samasse asendisse tagasi. Ilmselgelt ta ei tohiks üldse sellises asendis olla kui tal sinna juba lamatis tekkinud on. Ma kogu aeg tahaks midagi öelda, et kuule nii ei käi jne, aga noh, ma olen praktikant seega mu sõna ei loe ja kui ma midagi ütlen, siis olen halb, astun vastu ja mulle ei sobi. Kurb, aga mis ma sinna ikka teha saan. 


Ühine õhtusöök


Belem 



Sintra 












kolmapäev, 11. oktoober 2017

Jama jama otsa



Vahepeal on kõik nii keeruliseks läinud. Kui me siia tulime, ei jaganud meile keegi infot a la majutuse, maksmise või üldse mingi praktika kohta vms. Me lihtsalt tulime, ilma otsese infota. Me isegi ei teadnud algul kus ühikas asub ja kas me saame üldse seal ööbida. 
Üleeile oli siis voodikoha maksimise tähtpäev ja muidugi ei olnud kõik nii lihtne kui tundub. Me oleme siin täpselt 2 kuud, ei rohkem ega vähem, aga maksma peame me kolme kuu eest. Kuradi kolme kuu eest!! Nende arvates oleme me siin kolm kuud kui me tuleme septembris ja lahkume novembris, okei seeongi kolm kuud aga ajalises mõttes oleme me siiski siin 2 kuud. Ajas veidi vihale küll ja see kuumaksumus ei ole sugugi odav. Ühesõnaga rahadega on väga pekkis, sest ma pean maksma veel eestis olevaid arveid, korterit jne ja praktiliselt ei jää mul midagi alles. Oleks olnud eelnevalt mingi info, ei oleks ma nii palju kulutanudki, aga kuna infot ei olnud, ei teadnud ma arvestada. Üldse siin see asjaajamine on väga pekkis ja meid saadeti põhimõtteliselt perse, kui natuke häält tõstsime. 
Lisaks pean ka mainima, et pidin vahetama praktikakohta. Meie kooli kordinaator oli tõsise blacki maha pannud ja tuli välja, et tegelikult me ei tohikski siin praktikal viibida. Siia lubatakse ainult praktikale tudengeid, kes on eelnevalt läbinud ühe kliinilise õenduse praktika, meie seda teinud pole. 
Kuna aga mul ei lubatud midagi praktikal teha ja juhendaja ütles, et ta ei lasegi, siis sain ma kurjaks ja muutsin natuke tooni, et sorry aga ma tulin siia praktikale mitte istuma. Juhendaja võttis seda nii tõsiselt, et pöördus Portugali poolse kordinaatori poole ja öeldi, et sorry aga kui sulle ei sobi siis mine minema. Mul oli nagu, wow, mis just juhtus?? Mind saadeti praktikalt minema, sest ma avaldasin soovi rohkem praktikat saada mitte teooriat? Nemad eeldasid, et ma tulingi sinna a la õppima ja patsiente emotsioone, tundeid ja sellistest asjadest aru saama, mitte mingit käelist tegevust. Ainuke mis ma teha sain, oli ravimite ettevalmistus ja sellega kaasnes tohutu materjalide lappamine ja kõikide ravimite selgeks tegemine mida on sadu! Ma oleksin pidanud 3e nädalaga saama 100 erinevat ravimit. Okei muidugi on tore ka saada teoreetilisi teadmisi, need on ka olulised, aga need teadmised tulevad koos tööga. Ma väga kahtlen, et need õed seal tööle asumisel 24/7 õppisid haiglas arvutitaga. Ilmselgelt need teadmised tulevad ajaga. 
Käisin jutul välissuhete kordinaatori ja Helena juures kes süüdistasid küll kooli aga jah ma olin see paha, kellele miski ei sobinud. 
Mind saadeti teise haiglasse, õnneks siis kooli kõrval olevasse Santa Maria Hospitali. Haigla on vana, tõsiselt vana, meenutas veidike Viljandi haiglat ja noh, seal olev tehnoloogia ei ole ka just kõige uuem. Võrreldes siis Chaplimaudi haiglaga on seal 100 korda parem, sest seal saan ma praktikat. Chaplimaud oli küll uhke, ilus ja uus aga 0 praktikat. 
Santa Maria's olen ma nefroloogia osakonnas, kus on siis enamasti neerupuudulikkusega patsiendid kellel on mingi infektsioon või vajavad ravi. Patsiendid on seal kõik 60+ ja pole just elujõulised inimesed. Enamasti on neil tekkkinud neerupuudulikkus diabeedist ja sellega on siis omakorda kaasnenud igasugused tüsistused nagu fistulad, hematoomid, ühel ei olnud isegi ühte varvast enam selle pärast, luumuutused, nahaärritused ja allergiad jnejne. Ühesõnaga nende eluke on päris raske. Seeeest õed on seal väga toredad, õpetavad ja näitavad, lubavad mul kõike proovida ja mulle väga meeldib seal osakonnas. Patsiendid on ka toredad ja usaldavad mind, lubavad mind enda ligi, süsti teha jne ja on sõbralikud. Kahjuks saan seal olla vaid 2 nädalat, aga mul on üsna palju tööpäevi, niiet saan viimast võtta. 

Ma isegi ei taha mõelda selle peale, kuidas ma Eestis hakkama saan. Raha on 0, tööd pole ka aga arved on vaja maksta. Raske saab olema. 
Meil pole praegu enam isegi võimalik kuhugi trippima minna, sest iga väljaskäik võtab raha ja seda meil pole. Sellest on nii kahju, sest me pole väga näinudki Lissaboni ja üldse Portugali. Oleks tahtnud ka kaugemale jõuda, näha teisi linnu jne aga nüüd on see väga raskendatud. 
Eelmine laupäev käisime matkamas ja sihtpunktiks oli üks imeline rand, kus oli vesi nagu laguunis, mäed ja sinine taevas. See oli tõesti kõige ilusam rand kus käinud oled. 
















teisipäev, 26. september 2017

Praktika esimene päev


Pildiotsingu fundacao champalimaud tulemusestacionamento-Fundacao-Champalimaud
Vahepeal oleme niisama lebotanud. Üks reede käisime Erasmuse peol Urbani klubis ja noh, sai pidutsetud. Enamasti oleme lihtsalt kodus passinud ja puhanud.
Täna oli praktika esimene päev. Oeh, oli raske.
Esiteks buss sõitis sinna nii kaua ja siis kuskil, mitu km enne haiglat peatus buss täiesti lambises kohas kinni ja kõik aeti bussist välja. Haiglani oli kõndida veel pool tundi aga siis läksin esimese bussi juurde kus oli peale kirjutatud Alges ja läksin selle peale, lootes, et see viib mind õigesse kohta. Jäin kõvasti pool tundi hiljaks ka. Jõudsin siis oma haigla, mille nimeks on Chapalimaud center for the unknow. Küsisin infost oma õde ja Emilia asemel tuli mulle vastu hoopis Rui, kes siis ilmselt oskas rohkem inglise keelt kui osakonna juhataja Emilia. Rui näitas mulle haiglat, mis oli meeletult ilus ja uus(2010 sai valmis), riietusruumi ja kõike vajaliku. Olen keemiaravi osakonnas kus siis vähihaiged saavad vajaliku ravi oma vähi tapmiseks. Haigla ise ongi pühendunud põhiliselt vähihaigetele. Lisaks on seal ka silmadega seotud osakond ja siis suured teaduslaborid mis keskenduvad vähile ja nende ravile ja ajuuuringutele. Nemad siis uurivad aju nii lähemalt kui võimalik. Sealolev tehnoloogia on nii uus kui üldse vist võimalik. Haigla rahastaja on Antonio de Sommer Chapalimaud, kes suri enne haigla ehitamist aga tema oli Portugali üks rikkamaid inimesi ja otsusas siis, et tema tahab haigla ehitada.
Osakond, kus ma oma praktikat tegema hakkan on võimas. Seal on haigetele mõnusad nurgakesed kus nad saavad ravi ja samal ajal saavad vaadata telekat või lugeda vms, sest ravi on pikk. Neil on isegi oma privaataed kus nad saavad oma ravi teha. Haiglas on lisaks veel üks suur troopikaaed kus saab jalutada ja asub ta ka mereääres kust avaneb ilus vaade ookeanile.
Okei, esimene päev ma ei saanud midagi aru ja praktiliselt pandi mind arvutitaha õppima, et teaksin kõiki ravimeid mida vähihaiged vajavad. Õppisin need ka ilusti selgeks. Natuke pidin ka patsiendiga suhtlema, kus Rui pani mind olukorda, et pean portugali keeles ültema, et see on see ravim ja see kestab nii kaua, eks ma vigadega ütlesin, aga sain hakkama. Kollektiiv tundus kena ja kõik on noored ja oskasid inglise keelt ka. Kardan, et patsinetidega tuleb pigem raskusi. Loodan ka, et saan minna teistesse osakondasesse kus saan näha näiteks operatsiooni ja seda laborit jne.
Õppida on palju aga loodan, et saan ka mingi hetk praktiliselt kõike harjutada.

neljapäev, 21. september 2017

Turistid


Saame enne praktikat korralikult lebotada ja paneme korralikult turisti. 
Üks päev käisime rannas, selleks sõitsime Cascai linna. Seal on üli mõnusad liivased rannad. Vesi oli küll jääkülm aga korra sai isegi sisse mindud ja päike küttis ikka korralikult. Nii mõndedki meist olid täiesti ära põlenud. Rannas veetsime praktiliselt kogu päeva. Õhtul tegime ühikas süüa ja jõime ühe euroseid veine. Siin osad veinid on reaalselt nii odavad. Portugali kohalikud veinid, enamasti 12,5 kraadi ja maitsvad ka veel. Eile käisime Lissaboni ocenariumis. Pilet maksis 16 euri ja sai vaadata veealust maailma nii palju kui tahad. Üsna lahe oli vaadata kalu, näiteks ka haisid ja minu lemmikuid - meduuse. Nad olid nii kaunid ja ujusid nii elegantselt. Kindlasti on see üks põnev koht mida Lissabonis külastada. Sealt samast kõrval läksid need väiksed kabiinikesed(nagu suusareisidel need asjandused mis sind mäest üles viivad) üle mere ja päris kõrgelt. Üheotsa pilet maksis 3.95 eurot ja sai nautida imelist vaadet nii merele kui linnale. Ütlen ausalt, et see oli päris hirmus tegelt. Minul, kes midagi ei karda võttis ikka südame pekslema küll kui see kabiin rappus ja kõikus. See oli siiski seda väärt ka. Õhtul tahtsime Feirda de Ladrale minna, ehk turule, aga see oli juba kinni kui sinna jõudsime. 
Täna oli meil koolis esimene kohtumine Erasmuse grupiga. Räägiti ära praktika asukohtad, anti juhendaja kontaktid ja räägiti tähtsam ära. Meie Dianaga hakkame praktikal käima kuskil erahaiglas kus on vähiravi, kirurgia osakond jne. Tundub põnev igaljuhul. Pidi olema üks maailma parimaid haiglaid. Asub see kodust tunni kaugusel ühistranspordiga. Homme on kohtumine juhendajaga ja siis juba asume teisipäeval praktikale. 

Täna veetsime terve päeva Colombia ostukeskuses shoppates. Ostsin endale korralikult suurt 2 kotitäit asju, enamik siiski Primarkist ja oeh, seal olid olemas kõik poed millest Eestis puudust tunnen. Raha kulus ka vähe võrreldes sellega mis ma endale kõik kokku ostsin. 

esmaspäev, 18. september 2017

Me oleme kohal!

Ola, espere por favor, obrigado! 
Ehk siis mõned sõnad on ka juba selged, edeneb eksole. 


Esimene päev ärkasime vara, käisime hosteli hommikusööki söömas ja siis läksime juba kooli poolt antud ühikasse, ilma et me teaks kas me üldse saame sinna varem. Ilm oli meeletult ilus ja oeh, see kuumus. Ma pigem sulan selle kuuma käes kui külmetan kuskil Eesti vihmas, ausalt. 
Tegime endale ühistranspordi kaardid, 0,5 eurot maksis kaart ise ja siis iga sõit on 1,45 eurot. Iseteeninduses saab kenasti raha sinna kogu aeg peale laadida ja sõida palju tahad. Siin on sarnane süsteem nagu Londoniski, metroos on liinid värvide järgi ja kui liini vahetad siis ei pea uuesti piletikontroll väravast läbi käima, seega üsna hea. Esimesel korral ei saanud me midagi aru kuhu minema peab ja kas lähme ikka õiges suunas, aga juba teisel päeval sai meile see värk enam-vähem selgeks. 
Lõpuks jõudsime siis kooli juurde, mis asub täpselt Santa Maria haigla kõrval kus töötama hakkame. Tädike seal näitas meile meie toad ja kõik vajaliku ette ja ei saa öelda, et see nüüd väga õudne ühikas oleks. Täitsa korralik ja elatav. Köök, wc, dušš ja köök on ühine ja toad on kahesed. 
Panime ennast riide ja mõtlesime poodi minna. Poodi me lõpuks üles ei leidnud ja otsustasime linna sööma minna, haha otsisime mingi tund aega normaalse hinna ja kvaliteediga söögikohta aga lõpuks läksime ikka Mci, tavaline. Jalutasime natuke linnas, käisime mereääres(või ookean) ja läksime IKEA'sse, et endale ühikasse vajalikud söögi-tegemis tarbed osta. IKEA ise on odav ja mitme peale kokku saime kõik vajaliku mõistliku hinnaga. Hiljem nkn jätame need asjad siia. 
Sõitsime taksoga Pingo Doce toidupoodi kust ostsime omale esimese toidukraami ka. Õhtuks olime ikka päris väsinud, kõndimine ja kuumus väsitab meeletult. 

Täna ärkasime natuke hiljem, uni oli niiii hea. Sättisime end valmis, tegime hommikusöögi ja sõitsime metrooga de Sao Jorge kindlusesse. Enne seda tuli kõndida mööda kitsaid ilusaid vanaaegseid tänavaid mööda mäest üles. Mööda neid kitsaid tänavaid sõitsid ka vanad trammid, millega ka meie hiljem sõitsime. S.Jorge lossi vaateplatvormilt avanes imeilus vaade linnale ja merele. Lossis sai käia tornides kus sai samuti vaadet nautida aga ega seal midagi sellist teha polnud, lihtsalt ilus vaade. 
Kõndisime siis samat teed pidi tagasi Martim Monezi peatuse juurde kust alustas tramm oma teed. Nii nagu Londonis on doubledeckerid, siis Lissabonis on omad kollased Remodelado trammid. Järjekord oli meeletult pikk ja turistid ootasid oma korda, et saaks trammile. Õnneks trammid tulid vist iga viie minuti tagant. Sellel trammil pole ees aknaid, ehk siis sealt sai pea välja pista ja vaadata ümbrust ja tuul ka jahutas mõnusalt. Tramm sõitis ikka meeletult kitsasest kohtadest läbi kus praktiliselt inimesed kes seal kõndisid pidid ennast seina vastu tõmbama, et ei saaks löögi trammilt. Sellega oli hea võimalus näha linna kiiresti ja ilma kõndimata. Lõpp peatus oli,ma eeldan, et keskklinn, sest seal olid kõrged klaasist ärihooned ja uhked majad. Tahtsime minna ühe maja katusele, kus pidi ilus vaade linnale avanema, aga kuna seal oli hind üsna kõrge, siis me siiski ei raatsinud. 


Käisime poes ja sõitsime metrooga koju tagasi. Poes on üsna sarnased hinnad mis eestiski, küll aga on vein palju odavam näiteks. Valik on ka hoopis teistsugusem kui meil. Võiks isegi öelda, et väiksem valik, vähemalt tundus. 
Ühikas tegime süüa ja tutvusime seal hispaanlastega, kes olid samuti tulnud Erasmusega õppima. Tundusid väga toredad inimesed. 
Sai ka ära proovitud Pastel de Nata'd, ehk siis traditsioonilised Portugali koogikesed kus on vanillikreem sees. Oeh, need on tõesti maitsvad ja neid saab siit osta peaaegu igalt poolt. 


Pildiotsingu pasteis de nata tulemus






Eduardo VII park ja Cristo Rei

Täna käisime üle pika aja jälle Lissaboni avastamas. Kõigepealt läksime Eduardo VII parki, kõik olid seal enne pilte teinud ja siis tahtsime...